Ka õpiraskusega last on võimalik teises keeles õpetada
Kas teises keeles õppimine süvendab õppimisraskust ja kas kaasava hariduse kontekstis on iga õppimisraskus erivajadus? Neile küsimustele otsiti vastuseid Narva kolledžis toimunud pedagoogilisel konverentsil. Jagame mõtteid konverentsi peaettekannetest.
Tartu Ülikooli eripedagoogika lektor Pille Häidkind nentis oma ettekandes, et kaasav haridus ja üleminek eestikeelsele õppele saab õnnestuda üksnes siis, kui me õppijate mitmekesisust suuremal määral aktsepteerime. Üksnes hoiaku muutmisest ei piisa, sest õpetaja töö on otsida lahendusi õppekorralduses, teha õpetamises sisulisi kohandusi ning koostööd abistavate töötajate, lapsevanemate ja tugispetsialistidega. Laste õppimis- ja õpetajate õpetamisraskused võivad olla kerged ja ajutised või rasked ja püsivad – selle põhjal on ka pakutav tugi vaja asutuses läbi mõelda.
Mõtteid Pille ettekandest
- Õppimisraskus pole erivajadus ja võib olla nii erivajadusega kui ka tavavõimetega lapsel.
- Õppimisraskusega lapsele saab koolis pakkuda tuge, näiteks individuaalset lisajuhendamist, laiendada tugispetsialistide teenuste kättesaadavust ja vajaduse korral korraldada lisaks õpiabi.
- Õppija vajadustega sobiv õppekeskkond leevendab ja ebasobiv õppekeskkond võimendab õppija erivajadust.
- Üleminekuperioodil õppesisu valides tasub piirduda miinimumiga ning planeerida enam aega suhtlemiseks ja õpitava kinnistamiseks. Lähtuda võiks üks-vajadus-korraga-põhimõttest. Kui muutub õppekeel, võiks sisuga pisut tagasi hoida.
- Tuleks teadvustada, et ajutised õppimis-ja õpetamisraskused on õppekeele vahetumise korral ootuspärased.
Tartu Ülikooli arengu- ja koolipsühholoogia nooremlektor Ada Urm rääkis oma ettekandes koostööst koolimeeskondades. Haridusreformi valguses on haridustöötajate eesmärgiks kujunemas see, kuidas toetada õpilaste kohanemist ning kuidas muutuste keskel ise vastu pidada. Hea võimalus on meeskonna- ja võrgustikutöö, mis on laste ja noorte abistamisel möödapääsmatu. Meeskonnana tegutsedes on suurem tõenäosus, et lapsed ja noored on toetatud, samuti ennetab efektiivne koostöö spetsialistide läbipõlemist.
Mõtteid Ada ettekandest
- Õppimisraskusega laps vajab eestikeelsele õppele üleminekul süsteemset toetamist, märkamist, probleemi hindamist, sobivat sekkumist, tulemuste analüüsimist.
- Koostöö loob tõhusama kommunikatsiooni, tugevad ja stabiilsed suhted, vähendab meeskonnaliikmete stressitaset ning loob võimaluse viia ellu eesmärke, mis muidu jääksid saavutamata.
- Koostööd mõjutavad individuaalsed tegurid (taust, uskumused), meeskonna suhted (teadmised, kaasatus, pühendumine, usaldus), organisatsiooni eripärad (töökorraldus, väärtused, meeskonna suurus), professionaalne roll (amet ja sellega seotud väärtused, uskumused ja ametiülesanded).
- Rollid meeskonnas ja nende rollide piirid peavad olema selged.
Tartu Ülikooli Kliinikumi logopeed Darja Parts analüüsis oma ettekandes kaasaegse hariduse liigse verbaalsuse probleemi. Teises keeles õppides on vajalik põhisõnavara omandamine, mis põhineb olmekõnest arusaamisel, suurema kasutussagedusega sõnadel ja isiklikul kogemusel.
Mõtteid Darja ettekandest
- Õpiraskusega lapse puhul tuleb arvestada, et tema tunnetus (taju, pikaajaline ja töömälu, mõtlemine, tähelepanu, matemaatilised oskused, kõne areng) on häiritud. Ta vajab palju tähelepanu, paindlikkust ja arvestamist.
- Õpiraskusega lapse kõne kannatab suuremal või vähemal määral. Tema kõne eripärad on vähene kuulmismälu, sõnavara aeglasem kasv, sõna tähenduse ebatäpne taju, keeleüksuste omandamise aeglasem tempo, eripärased lausemallid, pikemate keeleliste üksuste piiratud taju, raskus püsida ühe teema sees ja mõista narratiivi.
- Puudulike kõneoskustega laps kogeb koolis sageli liigset verbaalsust: näiteks õpetaja räägib palju, jutt jääb tema jaoks liiga abstraktseks, kõnelemisel võtab põhirolli õpetaja ja laps jääb passiivseks, keeleõpe põhineb akadeemilisel metoodikal, saadud keelelisi teadmisi ei saa praktiseerida, laps omandab eelkõige spetsiifilist, tavaelus väikese rakendatavusega keelt ning suhtlemispraktikat jääb väheks. Selle tagajärjel tekib kergesti õpitud abitus ja passiivsus ning negatiivne suhtumine eesti keelde, kultuuri ja õppetöösse.
- Keele kasutamist tõhustavad alternatiivkommunikatsiooni (AAC) vahendid, millega dubleerida võõrkeelset kõnet; motivatsioon ja isiklik kogemus; keelespetsiifiliste funktsionaalsete sõnade omandamine; sageli kasutatavate sõnade ja ütluste omandamine; sõna tähendusväljade laiendamine ja eduelamus.
- Keelt saab omandada, kuid keeleliste oskuste piir on kooskõlas tunnetustegevuse ja emakeele tasemega. Tulemus sõltub rakendatud võtetest, süsteemsusest ja eesmärgipärasusest.
- Õpiraskustega last on võimalik õpetada teises keeles, kuid peab otsustama, kas olulisem on keel või aine.
